Meil on tehnoloogia, millega võiksime elada erakordselt hästi. Miks kasutame seda endiselt selleks, et teha rohkem kasutuid asju?
Meile on õpetatud, et progress tähendab rohkemat: rohkem tootmist, rohkem tarbimist, rohkem energiat, rohkem ruutmeetreid ja rohkem kaupu. Kui seda kõike on järgmisel aastal rohkem, nimetame seda kasvuks.
Aga majanduslik aktiivsus ei ole sama asi mis hea elu. Kui tehnoloogia võimaldab teha sama asja poole materjali, poole energia ja poole tööga, peaks see olema triumf — mitte probleem, mille lahendamiseks tuleb välja mõelda uus tarbimine.
Üks võimalik progressi definitsioon on lihtne: teha järjest rohkem järjest vähemaga. Mis juhtuks, kui teeksime sellest kogu tsivilisatsiooni disainiprintsiibi?
Ära piira inimese elu selleks, et säästa planeeti. Tee elu rikkamaks seal, kus rikkus ei nõua rohkem tonne, hektareid ja jäätmeid.
Hea tehnoloogia ei võimalda meil Maast rohkem võtta. Hea tehnoloogia võimaldab järjest vähem võtta ja sellest järjest rohkem saada.
Ära lahenda tänast probleemi viisil, mis vähendab pöördumatult aastal 10 000 elavate inimeste valikuvõimalusi. Me ei pea pärandama rohkem asju. Me peame pärandama rohkem valikut.
Teadmine saab kasvada ilma, et mets peaks vähenema.
Hea elu on suuresti inimesed, kellega seda jagada.
Lähedus ei vaja kaevandust.
Tohutu väärtus. Peaaegu olematu materiaalne läbivool.
Jah. Rohkem aega nautida elu, mitte ainult teenida ja tarbida.
Rohkem ühiseid õhtuid, tegemist, hoolimist ja päris kohalolu.
Kui masin teeb töö ära, on vabanenud aeg saavutus.
Mitte vähem elu, et päästa planeeti. Palju rohkem elu, kasutades palju vähem planeeti.
Vähem vana metsa muutmist kuupmeetriteks. Vähem ühekordseid esemeid. Vähem fossiilset süsinikku. Vähem kaevandamist seal, kus materjali saab vältida või ringlusse võtta.
Vähem reklaami, mille ülesanne on tekitada vajadus, mida viis minutit varem polnud. Vähem algoritme, mille edu mõõdetakse inimese tähelepanu hõivamises.
Vähem aruandeid, mida keegi ei loe. Vähem kontrollimist kontrollimise pärast. Vähem inimelu kulutamist tegevusele, mille masin võiks teha sekundiga.
Mitte vähem ilu, mugavust ega vabadust. Vähem füüsilist maailma ühe ühiku hea elu kohta.
Me oskame päris hästi mõõta hinda. Palju halvemini oskame mõõta väärtust.
Mis on vana metsa väärtus? Mis on ühe liigi hind? Kui palju inimelu peaks kuluma tööle, mida masin saab teha? Ja mida me tegelikult tahame tulevastele põlvedele jätta?
Tehisintellekt annab meile uue võimaluse neid küsimusi ise läbi mängida. Mitte selleks, et AI otsustaks meie eest, vaid selleks, et me ei peaks enam leppima esimese lihtsa vastusega.
Vajuta küsimusele. Mõtle lõpuni.
Toodetud tonn ei ole eesmärk. Eesmärk on see, mida inimene ja biosfäär sellest tegelikult saavad.
Materjal, energia, maa ja sunnitud inimtöö on kulud. Innovatsioon peaks neid vähendama.
Väljasurnud liik, hävitatud ürgökosüsteem ja kadunud evolutsiooniline informatsioon ei ole lihtsalt järjekordne bilansirida.
Maa vaikeseisund ei pea olema tootmispind. Mets võib olla mets. Jõgi võib olla jõgi.
Kui tehnoloogia vabastab inimese mõttetust tööst, on see võit. Vabanenud aega ei pea uue pseudotööga täitma.
Me ei tea, mida tuleviku inimesed tahavad. Meie ülesanne on jätta neile rohkem võimalusi, mitte vähem.
Kas töö, mida ma praegu teen, aitab sellele plaanile kaasa?
Kas see loob teadmisi, tervist, ilu, vabadust, vastupidavust või päriselt vajalikku infrastruktuuri? Kas see vähendab raiskamist? Kas see vabastab kellegi aega? Või hoiab see lihtsalt käigus süsteemi, mille vajalikkust me pole ammu küsinud?
Mida saan täna teha või õppida, et olla tulevikuks valmis?
Mitte „milline amet on kümne aasta pärast turvaline?”, vaid: millised teadmised, oskused ja suhted teevad mind kasulikuks maailmas, kus masinad suudavad järjest rohkem? Õpi mõtlema süsteemides. Õpi looma. Õpi koostööd tegema. Õpi kasutama tehisintellekti. Õpi midagi päriselt ehitama, parandama, kasvatama või mõistma.
Ja kõige raskem küsimus: kui tehnoloogia annab mulle tagasi aega, kas ma oskan selle ajaga elada?
Oleme ehitanud peaaegu kogu inimkonda ühendava informatsioonivõrgu. Nüüd lisandub sellele tehisintellekt, mis suudab aidata ühel inimesel läbi töötada rohkem teadmisi kui kunagi varem.
Oleks veider kasutada seda peamiselt selleks, et kirjutada kiiremini reklaame, aruandeid ja veel rohkem sisu.
Palju huvitavam ülesanne on: kasuta tehisintellekti, et mõelda läbi, kuidas miljardid inimesed saavad erakordselt hästi elada nii, et ülejäänud elule jääb võimalikult palju Maad.
Tehisintellekt võib olla intellektuaalne võimendi. Vastutus eesmärgi valimise eest jääb meile.
Neid ei pea võtma tõeautomaadina. Palu tal tuua allikad, näidata eeldused, esitada vastuväited ja võrrelda mitu lahendust.
See ei ole üleskutse vaesusele.
Inimesel, kellel pole puhast vett, elektrit, turvalist kodu või toimivat transporti, ei ole vaja vähem. Tal on vaja rohkem.
Küsimus on, kuidas anda miljarditele inimestele rohkem heaolu ilma, et peaksime selleks ehitama maailma, mis vajab igavesti rohkem materjali.
See ei ole üleskutse loodust mitte kunagi puutuda.
Me vajame puitu. Vaske. Terast. Toitu. Energiat. Maad.
Küsimus pole „kas kasutada?”, vaid mida, kui palju, milleks ja kas see on taastatav. 300-aastase puu raiumine ja 30-aastase puu raiumine ei ole sama tehing lihtsalt sellepärast, et mõlemast saab kuupmeeter puitu.
Kas sinu kõige tähtsam töö loob enda ümber rohkem elu — või lihtsalt rohkem tegevust?
Mis on sinu selle nädala kõige tähtsam ülesanne?
Kas see viib sind sinna, kuhu tahad jõuda kümne aastaga?
Ja mida head tekitab see teekonnal enda ümber?
Me ei tea, mida 10 000 aasta pärast elavad inimesed tahavad. Seepärast ei pea me nende eest maailma valmis ehitama. Me peame jätma neile võimalikult palju maailma alles: elus ookeanid, vanad metsad, liigid, viljaka mulla, teadmised, tehnoloogia ja vabaduse ise otsustada.